Märkamatult on möödunud juba aasta selle blogi kirjutamise algusest. Tegelikult natukene rohkemgi. Peab tõdema, et on olnud üsna keeruline aasta. Tervis veab ikka korduvalt alt.. Eile ärkasin jubeda kõhuvalu peale ja süda oli paha. Sellele vaatamata suutsin ennast lõunaks kokku võtta ja käisin Pensioniametis ära, et lõpuks oma püsivat töövõimetust taodelda. Pärast seda suundusin koju, kõht endiselt valutas ja oli ka väike palavik. Valu oli tugev, pisteline, maksa piirkonnas. Õhtul magama minnes läks enesetunne veel halvemaks ja proovisin isegi oksendada, aga midagi ei tulnud. Mõtlesin isegi, et kui hullem hakkab, lasen ennast EMO-sse viia. Õnneks jäin aga lõpuks kuidagimoodi magama ja ärkasin hommikul samamoodi halva enesetundega. Läksin tööle, tööl hakkas eriti paha ja kui ma lõpuks tundsin, et ma enam ei jaksa olla, läksin koju. Kodus kraadisin ennast, jälle palavik. Siiani kõhus pistab ja pea on kuum. Lähengi arvatavasti magama varsti, homme tuleb pikk päev.

Üks asi vaevab mind.. Olen nüüdseks juba üle aasta elanud teadmisega, et mul on ravimatu haigus, mille sümptomeid saab vaid ravimitega leevendada. Jah, ma lepin sellega, mul ei jäägi muud üle. Kurvaks teeb aga see, et mu oma pereliikmed mind ei mõista. Ei mõista seda, et mul võibki halb hakata, nagu välk selgest taevast. Et ma ei taotle töövõimetuspensionit nalja pärast, vaid et äkki tõesti läheb tulevikus seda raha hädasti vaja, sest tervise tõttu ei saa kogu aeg korralikult tööl käia. Ja ma olengi kogu aeg väsinud. Ma ei saa sinna midagi parata. Sellega tuleb lihtsalt leppida, nagu mina olen leppinud, et ma ei pruugi elada nii täisväärtuslikku elu nagu mõni teine. Mis teha, igaüks on omamoodi ja see olen mina. Kõik see, mis minuga juhtunud on või veel juhtub, teebki minust minu ja tahan ma seda või mitte- just selline ma olen..

Käisin eile arsti juures. Uueks arstiks on mul nüüd dr.Riispere. Tundub väga tore ja sõbralik arst olevat. Andsin siis eile verd. Kahjuks ei saanud täna arsti kätte, seega vastuseid ei oska öelda. Arvatavasti midagi hullu pole, sest kuu aega tagasi tehti ka vereproov ja siis oli kõik korras. Rääkisin arstile ka seda, et Eisen plaanis mulle septembris enteroskoopiat teha. Riispere panigi mulle aja kinni 16. jaanuariks. Oi, kuidas ma kardan seda narkoosi, aga tuleb ju ära teha..
Tervise hetkeseisust siis niipalju, et väga vahelduv on see olemine mul. Vahepeal täitsa hea olla, siis jällegi halb ja iiveldab. Selg teeb ka jubedat valu, aga ma nüüd ei teagi, mida enne teha- kas minna kiropraktiku või ortopeedi juurde. Ahjaa, Riispere ütles, et saan millalgi kangemad rohud peale, aga täpselt veel ei tea, millised.

Nädal tagasi käisin perearsti juures. Uudistest siis nii palju, et ta soovitas mul ennast töövõimetuna ära registreerida, et ma raha hakkaks saama oma kehva tervise pärast. Minugi poolest. :) Andsin ka verd ja täna sain teada, et see on ka korras. Rääkisin arstile ka oma ärevus- ja paanikahoogudest, mille vastu ta mulle antidepressandid kirjutas. Täna võtsin teise tableti ja kõrvalmõjusid ei tundu olevat. Magamiseks võtan ka õhtuti ühte rahustit, mis mulle küll und ei tekita, aga teoreetiliselt peaks rahustama, et lihtsam uinuda oleks. Uni on mul sellegipoolest üsna pinnapealne ja esimesed hommikutunnid olen uimane. Peavalud on tekkinud ja selg valutab pidevalt.
Crohni koha pealt.. Mul ei olegi viimasel ajal väga halb olnud. Söön päris palju ja süda ei ole ka üldse paha. :)

Kohe kuidagimoodi ei leia ma aega või viitsimist siia kirjutada. Jube laisk olen.
Käisin eile Dublineris söömas ja pärast oli meeletult halb olla. Üritasin pärast seda kohe koju saada, sest söömine on ikka jube väsitav. Kodus läks kõht kohe jälle tühjaks kuigi enne olin selle nii täis söönud. Ehk siis.. Ma söön vist üsna palju, aga peaaegu peale igat toidukorda on mul halb olla.
Homme lähen perearsti juurde ja räägin, kuidas mul vahepeal olnud on. Võtan ka vereanalüüsiks saatekirja ja järgmine nädal annan verd ka, et vahepeal rauataset kontrollida. Ma ei jõua uue gastroenteroloogi visiiti ära oodata. :)

Ma ei tea, mida väsimusega seoses ette võtta. :( Ma võin öösel kasvõi 12 tundi järjest magada, aga ikka olen hommikul uimane ja näen välja, nagu poleks 3 ööd maganud. Koolis on nii jube keeruline käia, sest väsimus pärsib keskendumisvõimet ka ja seega- olen ma kohal või ei, targemaks niikuinii ei saa.
Kõht on ka viimastel päevadel trikke teinud. Aina häälitseb ja rahu ei anna. Praegu on üsna pingeline periood ka, võib-olla sellest nii ongi.

Nonii, seekord saan väheke paremaid uudiseid kirjutada. Nimelt helistati mulle täna hematoloogiakabinetist ja öeldi, et sain dr. Riispere juurde aja 27. novembriks. Väga tore, et saan ka mõne teise gastroenteroloogi arvamust kuulda ja lisaks sellele on mul hea meel, et ma sinna enteroskoopiasse ei pea veel minema, sest ma hetkel paaniliselt kardan üldnarkoosi. Natuke halb on aga see, et selle vastuvõtuni on veel 2 kuud aega, kusjuures vahepeal on see arstide streik ka. Loodan, et saab ikka läbi selleks ajaks, kauem küll oodata ei tahaks enam.
Üldseisund muidu on ikka sama. Väsimus on muidugi jälle umbes sama, kui ma totaalses rauavaeguses vaevlesin. Kõht on ka nagu ta on- mida vähem söön, seda parem.. Piimatoodete tarbimist olen veidi piiranud, et enesetunne parem oleks. Praegu piirdungi hommikukohvile valatud piima ja võibolla kohukesega päevas. Peale kohvijoomist on tegelikult halb olla küll, aga ei suuda loobuda sellest harjumusest.

Hematoloog pole ikka veel helistanud. Tervis on sama nagu ta viimasel ajal on olnud. Üks asi on siiski rohkem häirima hakanud. Nimelt on mul suur kahtlus, et mul on laktoositalumatus. Peale piimatoodete tarbimist on enesetunne ikka väga kehv, aga mõnikord ilma ei saa ka. Näiteks ütles perearst mulle, et ma võiksin kohvi juua, et vererõhku tõsta, aga samas joon ma seda piimaga, mis teeb halba. Pean hullult jälgima hakkama, mida ja mis koguses tarbida. Paraku pole ma eriline "dieedipidaja" kunagi olnud, seega ei tea, kas asja ka saab..

Käisin jälle hematoloogi juures neljapäeval. Hea uudis on see, et ühtegi verehaigust mul ei ole. Halb uudis on aga see, et rauapuudus mul enne ära ei kao, kui Crohni kontrolli alla ei saa. Arst lubas, et konsulteerib erinevate gastroenteroloogidega ja helistab mulle esmaspäeval. Arvatavasti saan siis endale uue gastroenteroloogi. Rauda on praegu õnneks piisavalt ja mingi aja elan ilma igasuguste preparaatideta ilusti ära. :) Paraku on aga nii, et kui raud jälle langema hakkab, siis vajan vereülekannet. Seda peab õnneks harvemini tegema kui neid rauasüste.
Enesetunne pole viimasel ajal just parim olnud. Olen peaaegu iga päev oksendanud ja väsimus on siiani päris tüütu. Vahepeal suutsin millessegi kõhugripi taolisesse asja haigestuda, aga võtsin mingit tabletti kohe ja mure möödus 1-2 päevaga. Nüüd olen külmetunud ka, ehk siis köhin ja nohu on ka. Ma ikka oskan endale igasuguseid haigusi külge pookida. :D

Ma pole jälle mõnda aega kirjutanud. Käisin täna hematoloogi vastuvõtul. Üks asi, mida ta mulle kindlalt väitis, oli see, et rauavaegusaneemia on mul kindlasti Crohni tõve põhjustatud. Seega Eiseni väide on ümber lükatud. Lisas veel, et enne mu aneemia ära ei kao, kui soolepõletikku kontrolli alla ei saa. Aga ma ju ei võta selle vastu praegu mitte midagi.. :( Teine asi, mida ta mulle ütles, oli see, et neid rauasüste, mida ma juba mingi 30 ringis saanud olen, ei tohigi lihasesse süstida. Ehk siis oleksin pidanud võtma neid tableti kujul (mis ei aidanud mind karvavõrdki, vaid tekitas just veel rohkem halba enesetunnet) või siis veenikaudselt (vereülekanne?). Täna ma rohkem targemaks ei saanud. Ta katsus mu lümfid ka üle. Arvatavasti ta midagi ei leidnud, sest ei maininud küll.. Andsin meeletus koguses verd. Lausa nii palju, et esimest korda elus hakkas mul vereandmisest pea ringi käima. Tegelikult olin ma selleks ajaks juba väsinud (ootasin järjekorras 2,5 tundi) ja näljane ka, seega võis pearinglus nendest tingitud olla hoopis.
Sain 13. septembriks uue aja. Siis saan teada vereanalüüsi vastused ja loodetavasti ka juhtnöörid, mida edasi teha.

Natuke häid uudiseid: minu Hgb tase on tõusnud 128-le! Tähendab, et rauasüstid on tõepoolest mõjunud. Paraku perearst ei öelnud, mis seisus rauadepoo ja raud üleüldse on. Ka lümfotsüütide kohta ei öelnud ta midagi. Ju siis olid need normis. :) Paha uudis on aga see, et minu D-vitamiini tase on madal. See on põhjamaalaste seas üsna suur probleem, sest päikest on meil ju vähe ja toit D-vitamiini vajadust ka korralikult ei täida. Niisiis hakkasingi seda tilkadena manustama, et oma tervis võimalikult korda saada. Ka see on halb, et enesetunne pole viimasel ajal just parim olnud. Tõepoolest, viimasel kolmel päeval olen kurta saanud vaid vähese väsimuse üle ja seegi võib olla tingitud sellest, et tööl käin.

Meeletu väsimus on viimasel ajal. Tegelikult olen juba mitu kuud väsimusega võidelnud ja vahepeal isegi lõunauinakuid teinud. Viimase kuu jooksul olen pidevalt uimane ja tahakski ainult magada. Huvitav, kas rauasüstide vahelejäämine ka seda väsimust mõjutanud on. Mäletan, et kui süste hakkasin saama, siis energiat tuli küll rohkem juurde. Nüüd pole aga poolteist nädalat süsti saanud ja väsimus tahab vahel jalad alt lüüa.
Viimasel ajal on halb olla ka olnud. Kõhus on kogu aeg halb, vahepeal iiveldab ka. Peaks dr. Eiseniga konsulteerima vahepeal, äkki oskab ta mulle nõu anda, mida väsimusega peale hakata ja millest see üleüldse tekkinud on..

Vahepeal on ikka täitsa jube olla olnud. Eelmine nädal valutasin hullult kõhtu ja kogu aeg oli halb olla. Täna on ka üsna kehv olnud. Enne söömist oli veidi paha olla juba ja peale sööki hakkas eriti halb.
Üks Crohniväline uudis ka.. Ükspäev leidsin lõua alt uue lümfisõlme, täna leidsin teise ribide pealt. Ma ei tahaks veel endast välja minna, aga noh, selline ma juba olen. Natuke ikka pabistan ka, aga õnneks on 30.ndal juba hematoloog, siis saan talle rääkida nendest. :)

Oi! Ma polegi kirjutanud sellest, mida arst mulle vastuvõtul rääkis. Mitte enam nii väga uudisena tuli see, et põletikuvastaseid rohtusid ma enam ei võta. Olen täiesti rohuvaba. Hgb ja raud on paranenud, kuid siiski alustan peale jaanipäeva uue rauakuuriga, sest tulemus pole veel siiski hea. Sain ka aja hematoloogi juurde, kes hakkab minu verd põhjalikumalt uurima. Räägin talle oma lümfisõlmedest ka, kuigi Eisen (gastroenteroloog) ütles, et nende pärast ei tasu mul üldse muretseda. Siiski, parem karta, kui kahetseda. Eisen ütles ka seda, et septembri teisel poolel pean minema uuele uuringule - enteroskoopiasse. See toimub üldnarkoosis, mida ma väga kardan, sest mul on hetkel une ja väsimusega probleeme (väga väsinuna kaon nagu ära ja olen nagu vati sees, mis tekitab paanikahooge).
Lisaks ütles arst, et ta pole siiani ikka üldse kindel, et mul Crohni tõbi on. Seetõttu on ka täiendavad uuringud vajalikud. Ta loodab, et kui Hgb korda saan, kaovad ka muud vaevused ära. Aga samas.. Millest see rauapuudus ja Hgb langus siis tekkinud on? Pigem ma arvan, et selle põhjuseks ongi soolestikuga seonduvad probleemid.
Ema pani mulle aja ka homoöpaadi juurde (homoöpaatia on alternatiivravimeetod looduslike ravimitega, samaaegselt midagi psühholoogi sarnast), kes aitab mind nii vaimselt kui füüsiliselt tasakaalu viia.
Rohkem mul uudiseid ei ole. Enesetunne on muidu endine, väljaarvatud need paanikahood ja see eemalolekutunne. See on aga hoopis teine jutt ja siia blogisse ei kuulu. ;)
Ilusat suve kõigile! :)

Sain lõpuks eriarstilt vastuse. Midagi erilist ta ei kirjutanudki, pean vastuvõtule minema. Põhiuudis on see, et Pentasat ma enam ei võta. Saan vist midagi kangemat..

Saatsin juba üle nädala tagasi eriarstile kirja, et teada saada, kas seljamured on kuidagi Crohniga seotud ja muudele küsimustele soovisin ka vastuseid. Aga vot, juba nädal aega soovin siin, sest ta ei vaevu vastama. Ei tea, kas ta on jälle puhkusel või mis värk on, aga fakt on see, et ma ei jaksa enam kannatada. Ma pole juba 2 kuud korralikult magada saanud, viimastel nädalatel on seljavalu nii tugev, et ei saa põhimõtteliselt istuda ega astuda.

Käisin täna perearsti juures röntgenitulemustest rääkimas. Ja tulemus on see, et mul on skolioos ehk lülisamba kõverdumine. Tere-tore! See veel puudus. Ma ei saa aru, kuidas ma endale neid haigusi ja seisundeid kogu aeg külge poogin. Olen ma siis tõesti oma elus midagi nii halba teinud, et mind sedaviisi karistatakse? Igatahes hakkan ma loodetavasti taastusravis käima ja saan oma selja korda ka ehk.

Kirjutamisse on nüüd väike paus tekkinud, aga see-eest saan rääkida headest uudistest. :) Käisin reedel perearsti juures, andsin verd ja tegin seljast röntgenit. Selja kohta veel uudiseid ei ole, aga minu Hgb on tõusnud 95 peale (kuu aega tagasi oli see 80) ning rauadepoo on 35(miinimumpiir on 10). See näitab seda, et süstid aitavad. :) Arst kirjutas ühe kuuri veel välja, aga nüüd talun neid süste kindlasti palju positiivsemalt, sest lõpuks on midagi paranemas.
Enesetunne on ka mingil määral paranenud. Väsimus on alles, arvatavasti mõjutab seda ka praegune eksamiperiood. Iiveldused on ka siiski tihedad külalised, neist ma vist ei saagi lahti.Äkki on see Pentasa mu jaoks liiga nõrk? Vahepeal olen unustanud rohtu ka võtta. Ühel korral andis kohe tunda ka, sest hakkas hästi halb ning siis võtsin kohe rohu ära ja enesetunne paranes mingi aja pärast.
Seljaga on midagi ikka väga jamasti. Võimalik, et Crohn mõjutab seda, aga ega ei tea enne, kui mõni targem inimene selle koha pealt suud lahti ei tee. :D
Väga kurta ma ei tahagi, sest hetkel on meeleolu hea ja iiveldust ei ole. :)

Pole jälle pikka aega kirjutanud. Kõhuga tundub kõik enam- vähem okei olevat. Iiveldab siiski iga päev, aga ega ma ilma niikuinii vist ei saa. Suurimaks mureks on mu valutav sabakont ja selg tekitab ka põrgupiinu. Öösiti on kõige jubedam, sest valu ei lase magada ja külge keerates löövad tugevad valud sisse. Kardan muidugi kõige hirmsamat, sest mul lümfid ka juba kuu aega paistes olnud ja peopesas ka see muhk juba üle 3 kuu olnud. Veri on mul ka ju alla igasuguse arvestuse. See aga Crohni arvatavasti ei puutu, seega, las ta jääda..
Neljapäeval peaksin viimase rauasüsti saama ja kaks nädalat peale seda teen uue vereanalüüsi. Midagi positiivset ma sealt ei oota, ei taha oma lootusi üles kruttida.
Tahan lihtsalt terveks saada.. :(

Sain oma Pentasakese täna kätte, soodustusega ilusti. :) Arst oli mu kirjale vastanud ja öelnud, et ta pole mu hemoglobiiniga rahul. Ja nagu perearstki ütles: teen oma järjekordse rauakuuri ära ja 2 nädalat peale seda annan uue vere. Eks siis näeb, mis edasi saab. Lisaks pean ka millalgi kolonoskoopiasse minema jälle. Seda ma nüüd küll ei oota, nagu juba varem teada on. :)
Täna alustasin oma teist rauakuuri. Sain oma esimese süsti kätte ja üllatav oli see, et valus polnudki. Ainult nõela väljatõmbamine. Tavaliselt ikka mõni aeg kannikas valutab ja raske on kõndida. Kurb on see, et eelmised sinikadki pole veel kadunud ja valu on ka siiani alles nendest süstidest ja nüüd juba tulevad uued peale.. :( Nägu on mul päev otsa õhetanud, arvatavasti sellest süstist. Loodetavasti läheb üle, sest tunne on selline, nagu oleks palavik. Väga loodan, et seda pole..
Mul on tegelikult juba hullem kopp ees sellest jamamisest, aga ma võitlen oma tervise eest. Mulle on juba päris paljud öelnud, et kuna mul selle rauatasemega nii suur jama on, siis jäängi elu lõpuni ennast süstima või vereülekandeid saama. Viimane variant on mul juba pikemat aega mõttes ka, sest ma arvan, et see aitab paremini kui need igapäevased süstid.

Üks mure lõppeb, teine algab. Liigesevalu iseenesest ei tundu enam tõepoolest olevat, aga mu selg.. Aiaiai, kuidas mu selg valutab. Kolmest kohast. Magada on pea võimatu, iga liigutus ajab mind üles ja siis ma üritan ennast keerata, millega kaasneb jälle põrguvalu. Ma olen juba tõesti nagu mingi hädavares. Kogu aeg on midagi viga.
Käisin neljapäeval perearsti juures. Väga tore inimene tundus olevat ja oli näha, et ta huvitub oma patsientide heaolust ning püüab võimalikult kiiresti asju ajada. Esmaspäeval käisin verd andmas ja täna sain vastused teada. Loomulikult midagi toredat ma ei kuulnud/näinud. Hgb on täpselt 80. Rauatase on langenud juba 2,3 peale ja seda vaatamata sellele, et kuu aega tagasi lõpetasin ma raua süstimise. Tähendab, et raud on kahe kuu jooksul langenud umbes ühe ühiku võrra. Sain nüüd jälle 10 ampulli FerrumLeki ning Pentasa ootab ka mind apteegis juba. Sellega tekkis ka selline jama, et perearst ei saanud soodustust kirjutada ja ma oma gastroenteroloogi ka kuidagi kätte ei saa. Kirjutasin talle sellegipoolest, sest ma ei soovi selle eest üle 100 euri maksta.. Praeguseks olen nädal aega Pentasa-vaba olnud. Enesetunne on sama nagu rohtu võttes oli. Söön, kuidas jumal juhatab.

Õnneks liigesevalu on vähenenud. Ainult selg valutab veel. Kirjutasin nädal aega tagasi arstile ka pika kirja. Täna sain siis lõpuks vastuse: "Ferrum Lek peaks edasiminema ka Pentasa ning tuleksteha ka vereproov. Kui vereproovi vastus olemas,siis andke kohe teada!" Õigekiri on muidugi super no. :D Hakkab pihta jälle see süstimine. Nüüd ainult see probleem, et arst ise mulle retsepti ei kirjutanud, ehk siis seda peab tegema perearst. Aga tema ju põhimõtteliselt ei tea, kui palju mulle seda rauda kirjutada jne. Neljapäeval lähengi perearsti juurde. Viin talle diagnoosilehed ja vestleme väheke haiguse teemal. Millalgi siis annan vere ka ära ja eks näeb, mis edasi saab.
Enesetunne on püsivalt halb. Sellega ei oska ma enam midagi muud peale hakata kui ainult söömist vältida. Olengi viimasel ajal üsna vähe söönud ja 2-3 kg juba alla võtnud. Allavõtmise vastu pole mul muidugi midagi, aga kusagilt oleks energiat ka vaja saada..

KÕIK liigesed on valusad. Liigutada on jube raske ennast. Isegi sõrmi on raske liigutada, muust rääkimata. Ma ei tea, artriit hakkab vaikselt tunda andma?

Polegi kirjutanud veel, kuidas mul selle ravitseja juures läks. Üldiselt väga vaimustuses ma temast ei ole, sest infot andis ta mulle vaid niipalju kui mina tallegi. Ehk siis, et kui ma ütlesin, et mul on kõht haige, siis kõigepealt pakkus ta, et mul on mingi allergia, siis juba, et neerud pole parimas korras ja tagatipuks veel, et mul on ussid. Neerud on mul aga täiesti läbi kontrollitud ja seda ta pakkus vist ainult sellepärast, et ma ütlesin talle, et mul sünnipäraselt üks neer vale asukohaga on.. Ja no ussid.. Võib- olla tõesti, ise pole midagi tähele pannud selle suhtes. Aga no, sel juhul on need mul juba mingi 4-5 aastat olnud ja kas neid siis kohe tõesti mitte ühegi uuringuga näha pole? See pani mind väga kahtlema selle nõia võimetes.. Ahjaa, seda ütles ta mulle ka, et needust mul pole ja kõik muidu on korras peale tervise. Asi seegi, kui seda nüüd uskuda võib.
Eile olid mul jälle mingid imelikud valud, nagu oleks vales asendis lamanud või midagi. Need läksid õnneks üsna kähku üle. Söömisega hetkel probleeme pole, peale sööki on hea olla.
Liigesed teevad täna väga liiga. Ei saa kükitada ega midagi teha korralikult. Pinge on sees ja sõrmed kragisevad ikka jubedalt.

Võrreldes eilsega olen täna justkui teine inimene. Peavalu enam nii hull ei ole ja enesetunne on üleüldse parem. Täna olin üsna kaua söömata ka, sest kodus toitu ei olnud ja ma ei jaksanud ennast poodi ka vedada. Selle vea aga parandasin tund aega tagasi ja kõht on ilusti täis. :) Homme lähen Raplasse mingisuguse ravitseja juurde. Mind väga huvitab, mida ta mulle öelda oskab ja kas midagi ka paraneb mu tervise suhtes. Skeptiline ma igatahes ei ole, sest ma usun alternatiivmeditsiini ning minul isiklikult pole midagi kaotada.

Ma ei jaksa enam ja ei tea, mida teha. Mu pea valutab nii kõvasti, nagu keegi üritaks haamriga naelu pähe taguda. Kõik sai alguse eile hommikul, kui tööle läksin. Vasak põsesarn või miski valutas, kui kummardasin, nuuskasin või köhisin. Mõtlesin, et äkki tuleb põskkoopapõletik, kuna mul nii kaua nohu on olnud. Töölt läksingi juba lõunal ära, sest tundsin ennast jube kehvasti. Kodus kraadisin, temperatuur oli 37,7. Magasin siis väheke ja palavik läks tänu sellele madalamaks. Täna hommikul on mul jälle kohutav enesetunne. Nagu kirjutasin, siis pea valutab jubedalt. Lisaks sellele on mul ka süda üsna paha ja käisin oksendamas ka juba. Hetkel palavikku pole, aga enesetunne on jube. Istun siin üksi toas, teised vist magavad, ja lasen pisaratel voolata, sest mul ei ole enam jaksu oma tervisega jännata ja mitte midagi kuidagimoodi paremaks ka ei lähe. :(

Mul on eilsest saati kuidagi imelik olla. Pea käib ringi ja energiat pole jälle üldse. No see energiapuudus on mul üsna tihti, aga pearinglus on küll veidike hirmutav. Isegi lihtsalt istudes ja rahulikult olles on peas selline imelik tunne ja kerge hirm, et kohe ma minestan.
Kytril sai mul ka nädalavahetusel otsa, aga sellest pole hullu, sest minu arust see niikuinii ei aidanud. Õnneks pole mul üldse iiveldust olnud viimastel päevadel, aga see on arvatavasti sellest, et ma ei söö eriti midagi. Ma loodan, et sellest mul lõpuks mingit toitumishäiret ei tule. See veel puuduks..
Arstile pole ma siiani kirjutanud. Ma nagu ei oskagi talle midagi erilist öelda. Võib- olla kirjutan mõne päeva pärast ja küsin, mis edasi saab, kui mul Pentasa otsa saab. Midagi ta viimane kord mainis, et pean kolonoskoopiasse minema jälle, kui Pentasad otsa on saanud. See küll väga tore ei tundu. :D Ma arvan, et need, kes selle koos ettevalmistusega läbi on kunagi elanud, on minuga täiesti ühel meelel.

Paha.

Masendav. Enam üldse niimoodi süüa ei saa, et paha ei hakkaks. Pole enam sellist tunnetki, et rohud mõjuks, kõik on ikka vanaviisi.. Eile ja üleeile olid ainsad head päevad, sest siis ma ei söönud peaaegu midagi. Vähemalt oli hea olla.
Rauasüste ma ka enam ei saa, otsa said. Need tegid küll enesetunnet paremaks. Energiat on rohkem ja loodetavasti mälu ka paraneb. Eks see ole pikaajaline protsess tegelikult. :)
Kytril saab mul ka varsti- varsti otsa, paar päeva veel võtta. Peangi arstile kirjutama, kuidas mul iiveldusega on. Ma arvan miskipärast, et ta tahab mulle neid juurde kirjutada, aga ma püüan selgitada, et ma arvan, et see on pigem toidust, sest muidu on mul väga okei olla.

1 kuu.

Olen nüüd kuu aega Pentasat võtnud, 12 päeva Kytrili ja saanud vist 8 rauasüsti. Kuidas ma end tunnen? Nagu olen maininud, siis sügelen üle kere. Õnneks on see nüüd vähenenud. Peavalud on igapäevased külalised ja üsna vähe on seda aega, kui mu pea ei valuta. Iiveldus on mul jätkuvalt, samuti kõhuvaluhood. Energiat tundub rohkem olevat, see on ainus positiivne nähtus. 1 kuu Pentasat on mul veel olemas, eks siis näha ole, mis edasi saab..

Sügelus.

Olen nüüd 2 päeva rauasüste saanud ja Kytrili võtnud. Enesetunne on suhteliselt okei, kui välja arvata väike iiveldus ja peapööritus peale süsti. Pigem vaevab mind miski muu. Nimelt olen ma üle kere sügelema hakanud. See pole mitte selline tavaline sügelus, kui miski kõditab vastu nahka, vaid pigem selline kõrvetav sügelus, mida tegelikult väga sügada ei julgegi. Igatahes on see väga imelik ja on iga päevaga aina hullemaks läinud. Ma arvan, et asi on Pentasas, sest see tekkis juba enne teiste ravimitega alustamist.

Käes.

Sain täna oma ravimid kätte. Hind oli küll üsna soolane 10 ampulli FerrumLek'i ja 2 paki Kytrili kohta- 35 euri. Ei oskagi rohkem hetkel midagi kirjutada. Homme võtan esimese tableti ja teen esimese süsti. :)

Süstimine.

Nonii. Kirjutasin täna arstile kirja, et ma pole oma retsepti veel saanud. Arst kirjutas retsepti välja: pean iga päev endale rauda süstima ja Kytrili võtma (aitab iivelduse vastu). Ütleme nii, et ma olen ikka totaalses hämmingus sellest igapäevasest süstimisest, sest ma tõepoolest ei julge ise endasse nõela torgata, eriti veel lihasesse. :S Õnneks on kooliarst niivõrd abivalmis, et kooli ajal võib mulle ise need süstid teha, aga nädalavahetustel.. Ma ei ei tea mis saab..
Ma ei taha niiviisi elada! :(

Raud.

Sain tund aega tagasi oma vereanalüüsi vastused teada. Nagu arvata oli, siis hemoglobiin on madal (80 ringis) ja raud on 1,7. Arst kirjutas mulle rauasüstid välja. Ma ei julge ju ennast süstida. :(

Pentasa.

Mul on hea meel, et mu arst mulle Pentasa graanulitena kirjutas. Ma ei kujutaks ette, kui ma peaksin päevas 4-8 tabletti võtma. Kindlasti unustaks iga päev vähemalt ühe. Graanulitega on aga see hea, et hommikul võtan kohe oma 2-grammise paki sisse ja ei pea 24 tundi muretsema. :) Üks negatiivne külg sellel siiski on: kui ma need graanulid keelele kallan ja veega alla neelama hakkan, siis tundub neid tohutult palju olevat ja osad graanulid jäävad ka peale mitmekordset neelamist kuskile suhu kinni. Suht rõve tunne, aga eks see vist vajab harjutamist ka.
Täna hommikul muide võtsingi oma esimese annuse. Päeval oli enesetunne vahepeal korra halb, aga see võis ka pingest olla.

Diagnoos.

Tulin just arsti juurest. Diagnoosiks jääbki hetkel Crohni tõbi. Kirjutati välja kahekuuline Pentasa kuur 2 grammi päevas. Arst ütles, et haigus pole praegu veel väga kaugele arenenud ning seetõttu alustame sellist algelist ravi ja vaatame, kuidas mõjub. Enesetunne on hetkel üsna kehv, arvatavasti ka seetõttu, et ma just diagnoosi kuulsin. Andsin ka verd, millest selgub, kas hakkan lisaks veel rauda võtma või mitte. Oma esimesel visiidil andsin ka verd, mis näitas, et raud sel ajal oli 3. B12 oli normis, hemoglobiin oli 88 ehk siis veidike madal.
Uuringulehelt võin veel lugeda, et mul võib olla ka hoopis tsöliaakia (täpsem informatsioon: http://www.nooruse.ee/Tiiu_Jaanson/Mao-soole/tsliaakia_ehk_gluteenenteropaatia.html ).
Emotsioon on hetkel nagu ta on. Väga hullu ehmatust ei ole, sest ma olen juba mingi 2 kuud elanud teadmisega, et mul Crohni tõbi on. Pigem olen rõõmus, et diagnoos lõpuks kinnitust sai ja raviga saan alustada. :)

Vahepala.

Mõtlesin, et kirjutan vahepeal, kuidas mul tervisega lood on. Alguses mõtlesin, et ootan oma arstivisiidi ära, aga noh, mis seal ikka. Ei võta ju tükki küljest. :)
Eelmine nädal algas halvasti, nagu eelmisest postitusest lugeda võib. Lisaks esmaspäevale oksendasin ka teisipäeval. Kolmapäeval otsustasin koju puhkama jääda ning panin tähele, et kui ma hiljem ärkan, siis iiveldus pole nii hull. Terve nädal on püsivalt halb olla olnud. Isegi nädalavahetusel istusin kodus ja puhkasin, aga see vist ei aidanud, sest ma olen kohutavalt väsinud.
Üks asi veel, mida ma varem maininud pole. Juba mingi kuu aega tagasi tekkisid mu peopessa kaks pisikest ja kõva muna, mis valu ei tee. Nad lihtsalt on seal, aga see on siiski minu arust väga kahtlane. Õnneks ma pean niikuinii peale gastroenteroloogi perearsti juurde minema, siis näitan talle seda ka.
Järgmine kord kirjutan siis juba ülehomme, kui arsti juures käidud. :)

Vaevused.

Ikka veel on mul kogu aeg halb olla. Ma ei tea paraku, milliseid toite vältida, sest halb hakkab mul enamasti kõike süües. Täna hommikul oli jälle halb olla. Ja juhtus see, mida mitte kunagi ei juhtud, kui mul iiveldushood käivad- ma oksendasin. Võimalik, et see võis olla ka sellest, et ma laupäeval alkoholiga väheke liiale läksin, aga mul tegelikult pohmakat ei olnudki. Igatahes jäin ma koolist koju, varsti ikkagi lähen mõnesse tundi. Ema oli loomulikult jälle väga pahane, et mul just esmaspäeviti halb olla on. Ta arvab, et mul on sellepärast halb, et ma nädalavahetuseti üldse ei puhka. Võib- olla on tal tõesti õigus, aga ma siiski arvan, et asi on milleski enamas. Tema seda varianti aga üldse ei kaalu ja leiab, et ma olen lihtsalt looder. Ma juba nii-nii väga ootan eesolevat arstikonsultatsiooni. See on 2. veebruaril, varasemaks paraku aega ei saanud. Siis peaksin teada saama, mis kapselendoskoop näitas. Lootsin küll varem seda teada saada, aga nagu näha, siis mu arst on ikka väga hõivatud inimene..

Viirus.

Sain eile külge endale kõhuviiruse. Esmaspäeval oli Jaanil halb olla ja oksendas, nagu segane. Eile tundis ema end päev otsa halvasti ja oksendas ka terve õhtu. Ma tundsin ka ennast juba eile hommikul natuke halvasti, aga pidasin seda enda puhul "tavaliseks" nähtuseks. Õhtul läks see tunne juba halvemaks, aga siiski välja ma sellest ei teinud. Poole 12 ajal, kui film vaadatud oli, tundsin ennast juba päris halvasti ja trall algaski.. Oksendasin lõppkokkuvõttes umbes kella neljani hommikul. Söönud pole juba päris pikka aega ja kõht on jube tühi. Halb on ka olla siiani.. :(

Väsinud.

Tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen tohutult väsinud. Nii füüsiliselt, kui ka vaimselt.
Füüsiliselt enamasti just seetõttu, et olen vaheaega ikka väga "nautinud", aga no need noore inimese naudingud on nagu nad on. Palju alkoholi ja rämpstoitu. Kusjuures, joonud ma polegi nii väga palju, söönud aga küll. Praegugi kõht valutab, sest sõin pool pakki krõpse ära..
Vaimselt olen ma väsinud ootamisest. Väsitav on lihtsalt passida ja oodata, mis diagnoos mulle nüüd küll külge kleebitakse, mis haigus avastatakse. Ma tõesõna loodan, et arst pani esimese diagnoosiga väga mööda. Siis kaob ka see blogi. Ma ausalt öeldes ei tea, kui palju siin üleüldse neid jälgijaid on. Ei huvita ka.. :)
Loodan, et varsti läheb kõik paremaks..