Märkamatult on möödunud juba aasta selle blogi kirjutamise algusest. Tegelikult natukene rohkemgi. Peab tõdema, et on olnud üsna keeruline aasta. Tervis veab ikka korduvalt alt.. Eile ärkasin jubeda kõhuvalu peale ja süda oli paha. Sellele vaatamata suutsin ennast lõunaks kokku võtta ja käisin Pensioniametis ära, et lõpuks oma püsivat töövõimetust taodelda. Pärast seda suundusin koju, kõht endiselt valutas ja oli ka väike palavik. Valu oli tugev, pisteline, maksa piirkonnas. Õhtul magama minnes läks enesetunne veel halvemaks ja proovisin isegi oksendada, aga midagi ei tulnud. Mõtlesin isegi, et kui hullem hakkab, lasen ennast EMO-sse viia. Õnneks jäin aga lõpuks kuidagimoodi magama ja ärkasin hommikul samamoodi halva enesetundega. Läksin tööle, tööl hakkas eriti paha ja kui ma lõpuks tundsin, et ma enam ei jaksa olla, läksin koju. Kodus kraadisin ennast, jälle palavik. Siiani kõhus pistab ja pea on kuum. Lähengi arvatavasti magama varsti, homme tuleb pikk päev.

Üks asi vaevab mind.. Olen nüüdseks juba üle aasta elanud teadmisega, et mul on ravimatu haigus, mille sümptomeid saab vaid ravimitega leevendada. Jah, ma lepin sellega, mul ei jäägi muud üle. Kurvaks teeb aga see, et mu oma pereliikmed mind ei mõista. Ei mõista seda, et mul võibki halb hakata, nagu välk selgest taevast. Et ma ei taotle töövõimetuspensionit nalja pärast, vaid et äkki tõesti läheb tulevikus seda raha hädasti vaja, sest tervise tõttu ei saa kogu aeg korralikult tööl käia. Ja ma olengi kogu aeg väsinud. Ma ei saa sinna midagi parata. Sellega tuleb lihtsalt leppida, nagu mina olen leppinud, et ma ei pruugi elada nii täisväärtuslikku elu nagu mõni teine. Mis teha, igaüks on omamoodi ja see olen mina. Kõik see, mis minuga juhtunud on või veel juhtub, teebki minust minu ja tahan ma seda või mitte- just selline ma olen..