Käisin eile enteroskoopias. Uuring toimus ITK's. Personal oli väga tore ja see tegi kohapeal viibimise täiesti talutavaks. Millalgi kirjutasin, et enteroskoopia on nagu kolonoskoopia, aga tehakse seda narkoosi all. Panin selle väitega veidi mööda, polnud täiesti kursis. Tegelikult oli aga nii, et uuring toimus küll narkoosi all, aga uuriti minu peensoolt ja skoop sisestati suu kaudu. Seetõttu on mu kurk siiani veidi tundlik. Kuidas siis minu eilne päev välja nägi?
Ärkasin kell 6:30, et kella kaheksaks ilusti haiglasse jõuaksin. Passisin registratuuris pool tundi järjekorras ning siis tuli välja, et ma oleks kohe pidanud kolmandale korrusele gastroenteroloogia osakonda minema. Läksin siis sinna ja toredad õed ajastid asja korda. Mind saadeti päevaravi palatisse, kus oli peale minu veel 2 inimest, kellele teostati ka erinevaid uuringuid. Kella 11 paiku öeldi mulle, et minu kord on kohe tulekul. Ärevus kasvas ja tundsin paanikahoogu lähenemas. Läksin kähku wc-sse oksendama, aga midagi välja ei tulnud, sest olin hommikust saati söömata. Protseduuride toas pandi mind lauale ja sisestati kanüül, mille kaudu süstiti mulle kohe rahustit, et mul parem olla oleks. Tõepoolest, väga hea oli olla. Kui ma muidu narkoosi kartsin, siis nüüd oli mul sellest täiesti ükskõik. Olin seal oma pilvekesel ja ootasin, millal nad uuringuga pihta hakkavad. Peale poolt tundi passimist öeldi, et aparaati ikka veel pole ja mind saadeti tagasi palatisse ootama. Ootasin kella kaheni, siis läksin uuringule, seekord siis juba päriselt. Mind pandi külili lauale ja hapnikujuhe ka nina külge. Siis süstiti anesteetikumi (?) ja pea läks uimaseks. Tunne oli umbes sama, nagu siis, kui mul paanikahoog on. Kõik tundus nii kauge ja kaugenes veelgi ja juba ma olingi unes. Ärgates olin oma palatis ja kurk natuke valutas, mitte midagi hullu. Natuke alla tunni pikutasin seal ja siis kutsusin vanemad järgi ja sain koju. Olin oma palatis selleks ajaks ainus patsient ja isegi õdede tööpäev oli lõppemas. Ahjaa, vahepeal käis arst ka rääkimas, paraku ma kõike ei mäleta, sest olin veel veidi uimane. Aga ta ütles, et ta kohe üldse ei välistaks tsöliaakiat. Ehk siis, mul ei pruugigi tõepoolest Crohn olla! :) Kutsus mind enda juurde kordusvisiidile, sest Riispere ravitehnikad pidavat olema veidi ebatavalised Crohni patsientide puhul. Märtsi alguses on siis uus visiit ja tean juba ette ära, et millalgi pean taas kolonoskoopiasse minema, seekord siis juba narkoosi all, mis teeb tõepoolest kõik palju talutavamaks. :)