Armsad lugejad, mul on teile üleskutse! :)
Kui kellelgi vähegi aega ja tahtmist on, siis võiksite liituda crohnitõbiste foorumiga. Foorum asub aadressil http://www.crohnsforum.com/ ning on inglisekeelne, kuid kui te olete ennast ära registreerinud, ilmub üsna lehekülje alla eraldi alajaotus "Local Support Groups" ja seal juba edasi "Estonia Local Support Groups". See on hea koht omavahel kogemuste vahetamiseks ja niisama suhtlemiseks. Inglise keele oskajatele soovitan teisi alajaotusi ka lugeda, sest seal on väga palju kasulikku informatsiooni erinevate ravimite ja meetodite kohta.

Skolioos

Käisin täna taastusravi arsti juures. Ta ütles, et ega see füsioteraapia minu Crohni puhul väga hea mõte pole, sest sooltele erinevad venitamised ja asjad ei meeldi. Sellegipoolest hakkan taastusravi saama. Kokku saan 6 korda füsioteraapiat ning lisaks hakkan veel ujumas käima. Kodus pean ka võimlema hakkama. Kõverus õnneks eriti suur pole ja ma loodan, et see võimlemine mõjub mu seljale hästi. :)

Ärevusest ja paanikahoogudest

Üks lugejatest soovis, et kirjutaksin lähemalt, millised näevad välja mu ärevushood. Kirjutan siis juba natuke oma paanikahoogudest ka, kuna need on omavahel seotud.
Nii.. Ärevus.. Olen märganud, et ärevus tekib mul erinevatest asjadest, kuid peamiselt on seotud väsimuse/energiaga. Ehk siis, kui ma tunnen ennast väsinuna, muutun sisemiselt rahutuks. Tunne on selline, et pean kohe kindlasti midagi tegema, et ennast ärkvel hoida. Süda puperdab ja iiveldus tekib. Üldiselt olen ma iga päev ärevil. Mõni päev rohkem, teine päev vähem. Üleeile näiteks jõin kohvi ja tundsin, et muutun taas rahutuks. Sellistel hetkedel tahan ma kindlasti kodus olla ja kellegagi eriti suhelda ei taha. Suuremalt jaolt on mul lihtsalt ebareaalsustunne. Või noh.. Tunne, et ma pole mina ise, ei kontrolli oma tegusid. Tekib väike hirm, et äkki teen midagi, mida ma tegelikult ei kavatsenud teha, sest ma ei oma kontrolli.
Paanikahood on juba kõrgem tase. Need tekivad siis, kui ärevus on suur. Siis ma nagu kaoksin veel rohkem ära ja kui tagasi reaalsuses olen, valdab mind meeletu hirm, paanika. Süda puperdab, meeletu iiveldus on ja tahaks nagu ära minestada.
Medrol pidavat ärevust suurendama ja seetõttu olen ma kogu aeg valvel, et mu ärevus liiga suureks ei kasvaks. Kui tunnen ennast jälle ebamugavalt, püüan omaette olla ja rahuneda, mõtteid korrastada.
Iseenesest on raske.. Üks asi on lihtsalt Crohniga hakkama saada, teine asi aga ärevust kontrolli all hoida. Vahepeal on tõesti, et ma enam ei suuda. Sellele olen ka mõelnud, et see Medrol on küll üks inetu ravim.. Mitte mingisugust positiivset mõju ma täheldanud ei ole, pigem vastupidi. Mu nägu õhetab, ma olen juurde võtnud, ma söön palju (mis tekitab iiveldust, aga ma ei suuda söömata olla), mu luud ja lihased valutavad, magan halvasti, olen pidevalt väsinud ja üliemotsionaalne.

Ema ütles täna, et olen nähtavalt juurde võtnud. Nägu pidavat ka ümaram olema. Mingil määral saan selle rohtude arvele panna, aga suuremalt jaolt on asi selles, et ma olen viimasel ajal päris hea isuga olnud ja üsna tihti satub hamba alla midagi ebatervislikku.
Näonahk on ka inetuks läinud. Ei ütleks, et päris akne oleks, aga hakkab sinnapoole kiskuma küll. Tavaliselt olen ikka enam-vähem hea nahaga olnud, põletikulisi punne on väga harva igatahes.
Silmad enam nii udused ei tundu, vähemalt ma pole tähele küll pannud. Silmade udususega tuli mul ka luuvalu, see on siiani alles. Tunne on umbes sama kui kael öösel ära magada. Kogu ülakeha luine/luuline (??) osa on kange ja valulik.
Hetkel veel tunda pole, et Medrolist mingit kasu oleks. Iiveldab ikka vahete-vahel ja kõht ka valutab. Täna ka torkis kõvasti kõhus, nagu oleks nuga saanud.

Olen 4 päeva Medroli võtnud. Esimesel ja teisel ööl und üldse ei olnud. Magasin umbes 6 tundi mõlemal ööl ja uni oli väga pinnapealne ja katkendlik, nagu oleks lihtsalt öö läbi midagi mõelnud. See-eest päeval oli aga palju energiat. Viimasel kahel ööl olen hästi maganud, aga päeval on kerge väsimus olnud. Eile läksid silmad uduseks ja praegugi on nägemine veidi kehvem kui muidu. Silmavalged on punased ka ja silmad kipitavad.
Ärevus on tõusnud, tööl olen eriti ärev ja vahepeal on see depersonalisatsiooni tunne, mida mul varemgi esinenud on, aga mis antidepressantidega ära kadus.

Käisin täna arsti juures. Ma vaevu jõudsin toolil aset võtta, kui arst juba MRT vastustest rääkima hakkas. Kokkuvõtlikult siis: põletik on haaranud 20cm peensoolest, limaskest on paksenenud, esinevad põletikukolded, äge põletik. Rohkem mul meelde ei jäänud.
Seletasin arstile ära ka oma mure Imuraniga ja näitasin isegi pilti. Selgus, et oligi tõepoolest allergia ja hea, et võtmise kohe lõpetasin. Sain endale uued rohud ka. Uueks ja viimaseks katsetuseks enne bioloogilist ravi saab mul Medrol. See on hormoonravim/steroid, mida tuleb kindla raviplaani järgi võtta ja kuur kestab 2 kuud. Alustan 32 mg päevas (nii 2 nädalat) ja siis igal nädalal 4 mg vähem, kuni doos olematuks muutub. Läheb raskeks, sest ma olen üsna halb tabletisööja (unustan tihti võtta) ja kõrvalmõjud on ka jälle hirmsad. Kõige hirmutavam kõrvalmõju on kõik psüühikaga seonduv. Ma niigi ravin praegu oma ärevus-ja paanikahäiret ning depressiooni (tõstsin arsti soovitusel täna doosi ka, sest paanikahood on tihedamaks muutunud ja ärevus suurenenud).
Vestlesime natuke mu aneemia teemal ka. Uurisin, millal ja kas sellega üldse tegeletakse veel või tuleb ikka kõigepealt põletik kontrolli alla saada. Nädala pärast helistan talle tagasi, siis räägib ta mulle veenikaudsest rauast. Rauatablettidest ei tasu minu puhul üldse juttugi teha, sest see ei imendu ja teeb lihtsalt enesetunde kohutavaks. Nendest süstidest, mida ma veel suvel sain, on siiani alles sinikad, mis pole isegi värvi veel muutnud. Peangi nende tarvis veel Olfen plaastreid ostma (perearsti soovitusel).