Kes ei riski, see õuna ei söö

Olin vahepeal juba üsna veendunud, et õunu mu kõht ei kannata. Siis aga tõi ema maalt kotitäie õunu ja mina nüüd siis söön neid mõnuga. Pärast kõht ei valuta, ega miskit. Vahe on tõenäoliselt selles, et eelmised õunad olid pooltoored (minu senised lemmikud), aga praegused on ilusti küpsed. Enne õhtut ma siiski hõisata ei tohiks, sest kunagi ei või teada kuidas mu kõhuke reageerida võib.
See ongi vist mu esimene positiivne postitus üle pika aja mul. Midagi head veel siiski toimub mu elus. :)

Helistasin esmaspäeval arstile, et teada saada, kas oleks võimalik metotreksaati süstidena saada. Arst lubas teiste arstidega konsulteerida ja helistasin talle täna tagasi. Kahjuks metotreksaati süstidena võimalik saada pole. Asi hakkab nüüd olema hoopis selline, et kuna Trexaniga läheb mu enesetunne aina hullemaks, siis jätan selle hoopis ära.
16. septembril lähen kolonoskoopiasse ja peale seda hakkan tõenäoliselt bioloogilist ravi saama, nagu aru sain. Arst ütles seda ka, et millalgi arutame operatsiooni üle. Mõte on siis selline, et lõikaks selle põletikulise sooleosa välja. Jubejubejube. Vot see on asi, mida ma tõepoolest väga kardan. Aga noh, kui see aitab, siis ei jää ju muud üle. :)
Ahjaa, üks asi veel. Kavatsen jälle töövõimetuspensionit taodelda. Nüüdseks on mu olukorrast natuke parem aimdus, ehk saavad pensioniameti tegelased ka lõpuks aru, et raske on elada nii..

Ma ei teagi, kust alustada.. Olen viimasel ajal päris palju mõelnud, et tahaks lõpetada nende kohutavate rohtude võtmise ja midagi muud proovida. Näiteks SCD-dieeti. Ma tean, et see on tegelikult riskantne, kui arvestada seda, et mu sooltes tegutseb aktiivne põletik. Noh, et alguses peaks ikkagi põletiku kontrolli alla saama ja siis vaatama, aga samas mulle tundub, et Trexan tõesti ei mõju sellele põletikule. Pigem just vastupidi: mul on kogu aeg halb olla, pea on uimane, köha ei näi kaduvat ja tagatipuks on mul juba viiendat päeva väike palavik (37,3-37,7).
Hea oleks sellest kõigest puhata, aga kohekohe algab kool ja uus keskkond tekitab kindlasti esialgu stressi, mis mu kõhule hästi ei mõju.
Mulle endalegi juba tundub, et ma siin muud ei teegi, kui ainult halan. :D Väga vabandan, kõigil on raske, aga selleks see blogi mul siin ongi, et natuke auru välja lasta.

Eelmisel nädalal käisin arsti juures. Rohtudest nii palju, et pean neid edasi võtma. Mõju on siiani pigem negatiivne kui positiivne. Rääkisin ka oma köhast ja õhupuudusest. Arst saatis mu uuesti verd andma ja röntgenisse. Sellel esmaspäeval helistasin talle ja ta ütles, et kopsudel midagi viga pole. Pean ACC-d jooma ja kui midgai paremaks ei lähe, lähen pulmonoloogi juurde. Analüüs näitas küll kõrgenenud põletikunäitu, aga seda polnud palju.
Iivelduse vastu sain Cerucali. Praeguseks olengi jälle jõudnud staadiumisse, kus ma väldin söömist, et iiveldust ei peaks tundma nii palju.. :(