6. infusioon

Järjekordselt olen oma kirjutamisega hilja peale jäänud. Nimelt oli mul vahepeal 6. infusioon.  Olin esialgselt planeerinud peale haiglaskäiku tööle minna, aga enesetunne oli veidi kahtlane (võimalik, et lihtsalt palavast ilmast) ning otsustasin koju kuuma eest varju minna.

Õde lubas mind vereanalüüsi vastuseid oodates päevitama :)

Haiglas ma iseenesest midagi uut ja huvitavat teada ei saanud. Pöördusin oma kaalumurega ka arsti poole, kes ütles, et ainus abimees on normaalne toitumine, sest mingeid erinevaid kaalutablette (nii retseptiga kui ka retseptita) ta mulle ei soovita- neil on palju halbu kõrvalmõjusid.
Nädal tagasi otsustasingi ennast uuesti kokku võtta- tellisin uue toitumiskava. Siiani ühtegi laitvat sõna pole mul öelda, sest kavas on meeletult palju maitsvaid retsepte (kusjuures- toidud valmivad kiiresti). Praeguseks olen tegelikult siinmaal, et kava perfektselt ei järgi ja söön lähtuvalt enesetundest. Igasuguse magusa ja nisutooted olen oma toidulaualt eemaldanud ja ega ma neid hetkel veel ei igatse ka. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks on erinevatest puuviljadest valmistatud kohupiimasheik ja kanakotletid.
Teen väikese lühikokkuvõtte oma enesetundest ka. Kuumalaine tõttu on enesetunne olnud tavalisest veidi kehvem (lugesin, et kuumalaine mõjubki kroonilistele haigetele hullemini). Tunnen pidevat väsimust ja iiveldus on ka tihedam külaline. Eile hommikul tööle minnes oli lausa väga halb, aga oma jonnakusest pidasin tööl kella neljani vastu, siis enam ei suutnud ja läksin koju. Kodutee oli pikk ja ilm oli soe ja enesetunne aina halvenes. Täna hommikul oli veel hullem olla ja otsustasin tööle mitte minna. Mis iganes asi mul praegu küljes ka poleks, on sellest vaja järgneva kolme vaba päevaga lahti saada. Süümekad töölt kojujäämisest teevad enesetunnet tavaliselt veel halvemaks.. :(
Üldiselt läheb mul siiski hästi. Käin tööl ja ootan pikisilmi kooli. Suve ma eriti nautida pole saanud, sest tööd on palju ja vabadel päevadel kodust väga välja ei jaksa/viitsi minna.

5. infusioon

Järjekordselt olen oma postitusega hilinenud. Viies infusioon toimus juba maikuu lõpus. Sellega oli selline naljakas olukord ka, et mitu päeva enne infusioon tundsin ennast meeletult halvasti. Mõtlesin, et halb enesetunne oli tingitud sellest, et infukas on tulekul ja Remicade on oma mõju liiga vara kaotanud. Tegelikult oli asi aga selles, et magasin oma infusiooni maha. Nimelt hakkas halb täpselt sellel päeval, kui haiglasse pidin minema. Õnneks sain kähku arstiga ühendust ja sain järgmisel päeval tilga alla, mis enesetunde oluliselt paremaks tegi.
Viimane kord kirjutasin, et mul on konstantselt paha olla. Siiamaani on neid paha-olla-päevi päris palju, aga no, mis sa teed. Polegi midagi teha- kannatan ära. Rääkisin arstile sellest ka, et ma pole Imurani veel kordagi võtnud, sest kardan kõrvalmõjusid ja tunnen, et saan ilma ka hakkama. Arstil polnud selle vastu midagi ja ütles, et ma siis ei võtaks seda. :)
Olen nüüdseks täheldanud, et igasugune magusa ja muu ebatervisliku söömine teeb enesetunde halvemaks. Alkoholi ka enam nagu väga ei taha. Vahepeal sõingi jube tervislikult ja tõepoolest oli kohe parem olla ka. Siis tulid aga pühad vahele ja kõik jäi soiku.. Pean nüüd otsast alustama ja seekord järjekindlam olema.
See blogimine on ka nii ära vajunud. Vahepeal olid ikka väga kiired ajad, sest õppeaasta vajas lõpetamist ja praktika oli ja lisaks käisin veel tööl ka. Nüüd on õnneks rahulikum, sest vaja ainult tööl käia.

4. infusioon

Tegelikult toimus 4. infusioon juba kuu aega tagasi, aga mul pole üldse aega ega viitsimist kirjutada olnud. Kirjutasin eelmises sissekandes, et sain hunniku saatekirju.
Alustan siis ultrahelist. Ultraheli tehti mu tuharatest, sest 2 aastat tagasi sain ma rauasüste ja tagumikul on siiamaani sinikad, mis valutavad vahel ikka päris jubedalt. Arst soovitas ultraheli, et välja selgitada, kas on äkki mingid kindlad kolded, et siis need ära opereerida ja mure lahenduse saaks. Kahjuks oli aga raud kudedes laiali ja sellega midagi peale pole hakata. Loodetavasti kaovad need sinikad ikka kunagi ära..
Nii.. MRT oli järgmine protseduur. Sealt selgus, et põletik on taandunud. Mitte palju, aga vähemalt niipalju, et sool ei ole enam nii paistes.
MRT-le järgnes kolonoskoopia, et asjast tõelist aimu saada. Kui mul varem soolepaistetuse tõttu seda teha pole saanud, siis seekord oli uuring täiesti teostatav. Vastuseks siis see, et soolepaistetus on tõepoolest oluliselt alanenud, kuid põletik on siiski äge.
Kuna ravi on siiani positiivset tulemust andnud ja ma juba niikuinii haiglas parasjagu olin, sain ma ka oma neljanda infusiooni, mida muidu oleksin pidanud järgmisel päeval saama. 5. infusioon toimub 1. aprillil ja nüüdsest pean ainult tund aega tilguti otsas olema. :) Ahjaa.. Hakkan nüüd jälle Imuraniga katsetama. Tegelikult pidin juba mitu nädalat tagasi alustama, aga ma ei tea.. Kardan miskipärast..

Kirjutan siis sellest ka, kuidas vahepealne enesetunne olnud on. Iiveldus pole bioloogilise ravi algusest olnud enam selline, nagu ta muidu kogu aeg oli. Viimasel ajal on lihtsalt konstantne süda-paha-tunne ja oksendamise tung olnud. Siiani pole ma siiski oksendanud. Väsimus on väga suur, kuna käin "täiskohaga" koolis ja lisaks töötan ka veel kahes kohas. Suurimateks muredeks on siiamaani kõrvavalu ja valud rindkeres (ja raskenenud hingamine). 20. märtsil lähen kõrvadega arstile ja millalgi lähen perearsti juurde ka (kuupäev pole meeles), et röntgenisse saada.