Tegelikult toimus 4. infusioon juba kuu aega tagasi, aga mul pole üldse aega ega viitsimist kirjutada olnud. Kirjutasin eelmises sissekandes, et sain hunniku saatekirju.
Alustan siis ultrahelist. Ultraheli tehti mu tuharatest, sest 2 aastat tagasi sain ma rauasüste ja tagumikul on siiamaani sinikad, mis valutavad vahel ikka päris jubedalt. Arst soovitas ultraheli, et välja selgitada, kas on äkki mingid kindlad kolded, et siis need ära opereerida ja mure lahenduse saaks. Kahjuks oli aga raud kudedes laiali ja sellega midagi peale pole hakata. Loodetavasti kaovad need sinikad ikka kunagi ära..
Nii.. MRT oli järgmine protseduur. Sealt selgus, et põletik on taandunud. Mitte palju, aga vähemalt niipalju, et sool ei ole enam nii paistes.
MRT-le järgnes kolonoskoopia, et asjast tõelist aimu saada. Kui mul varem soolepaistetuse tõttu seda teha pole saanud, siis seekord oli uuring täiesti teostatav. Vastuseks siis see, et soolepaistetus on tõepoolest oluliselt alanenud, kuid põletik on siiski äge.
Kuna ravi on siiani positiivset tulemust andnud ja ma juba niikuinii haiglas parasjagu olin, sain ma ka oma neljanda infusiooni, mida muidu oleksin pidanud järgmisel päeval saama. 5. infusioon toimub 1. aprillil ja nüüdsest pean ainult tund aega tilguti otsas olema. :) Ahjaa.. Hakkan nüüd jälle Imuraniga katsetama. Tegelikult pidin juba mitu nädalat tagasi alustama, aga ma ei tea.. Kardan miskipärast..
Kirjutan siis sellest ka, kuidas vahepealne enesetunne olnud on. Iiveldus pole bioloogilise ravi algusest olnud enam selline, nagu ta muidu kogu aeg oli. Viimasel ajal on lihtsalt konstantne süda-paha-tunne ja oksendamise tung olnud. Siiani pole ma siiski oksendanud. Väsimus on väga suur, kuna käin "täiskohaga" koolis ja lisaks töötan ka veel kahes kohas. Suurimateks muredeks on siiamaani kõrvavalu ja valud rindkeres (ja raskenenud hingamine). 20. märtsil lähen kõrvadega arstile ja millalgi lähen perearsti juurde ka (kuupäev pole meeles), et röntgenisse saada.
