Olin vahepeal juba üsna veendunud, et õunu mu kõht ei kannata. Siis aga tõi ema maalt kotitäie õunu ja mina nüüd siis söön neid mõnuga. Pärast kõht ei valuta, ega miskit. Vahe on tõenäoliselt selles, et eelmised õunad olid pooltoored (minu senised lemmikud), aga praegused on ilusti küpsed. Enne õhtut ma siiski hõisata ei tohiks, sest kunagi ei või teada kuidas mu kõhuke reageerida võib.
See ongi vist mu esimene positiivne postitus üle pika aja mul. Midagi head veel siiski toimub mu elus. :)
kolmapäev, 28. august 2013
Kes ei riski, see õuna ei söö
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Tere!
VastaKustutaKas on olemas mingit eesti crohnihaigete foorumit, ühingut vms? See blogi siin tundub olevat üsna hea koht oma probleemidele lahenduste otsimise raskustest ja läbimurretest rääkimiseks, aga oleks hea, kui kusagil saaks jagada oma avastusi ja kuulata ka konkreetseid lugusid, kuidas teised on oma haigusele leevendust leidnud.
Lühidalt endast:
Olen mees 30-tes. HK diagnoosi sain 6 aastat tagasi, C u. 2,5 a. möödudes. Tundub, nagu haigus oleks kestnud juba 10 aastat, kuna need ameerika mäed - järsud ägenemised, taastumised, uuringud, haiglaravi - see kõik väsitab ja kurnab vaimselt.
Kuni diagnoosiks oli HK, rääkis minu gastroenteroloog ka opist, kuna minu haigus oli üsna äge ja lamasin haiglas ikka mitu korda aastas ning sain prednisolooni läbi tilguti. Kuna kartsin võimalikke tüsistusi, ei läinud (õnneks) selle jutuga kaasa. Peale crohni tõve diagnoosi ei ole opi teema eriti aktuaalne ka olnud, arusaadavatel põhjustel.
Ravimitest olen tarvitanud medrooli, prednisolooni, pentasat, asacoli, imurani, budenofalki ja vb veel midagi, mis hetkel ei meenu.
Diagnoosi sain endale täiesti ootamatult, kuna pidasin end kõige tervemaks inimeseks maailmas - aastaid polnud mul isegi külmetust olnud, tegin sporti, tundsin end ülihästi.
Ja siis ma sain tööle kontorisse. Istuv töö tõi endaga kaasa alguses lõhe "väljaspool" ja siis kolis põletik juba pikemaks ajaks sissepoole. Nagu õige eesti mees, ootasin arsti poole pöördumisega, kuni asi oli juba üsna sitt ja segas töötegemist. Edasine oli juba nagu õudusunenägu: kolonoskoopiad - "söömata-joomata", erinevad ravimid, täielik teadmatus, hirm tuleviku ees. Mõni kord, pean tunnistama, kutsusin järjekordse ägenemise esile, kuna ei järginud 100% gastroenteroloogi ettekirjutusi ja eksperimenteerisin, naiivses lootuses avastada mingi meetod, milleni tänapäevane meditsiin ei ole veel jõudnud.
Katsetasin alternatiivseid ravimeetodeid, käisin toitumisnõustajate juures, kes mu mingit savi sööma panid ja tegin veel kurat teab, mida.
Üks asi oli kindel - teadsin, et SCD dieet on minu jaoks minu muude kohustuste kõrval liiga suur ja kallis ettevõtmine, samas olin veendunud, et seedesüsteemi häire peab olema kuidagi seotud sellega, kuidas ja mida ma endale sisse söön (vastupidiselt ühe gastroenteroloogi arvamusele, kelle nime ma välja tooma ei hakka).
Viimasel ajal olen jõudnud nii kaugele, et tänu süstemaatilistele teatud reeglite järgimisele ja oma keha kuulamisele väljaheites veri puudub (minu puhul see on väga suur saavutus) ja esineb täiesti formeerunud väljaheide (sellest lakkasin u. aasta tagasi isegi unistamast).
Tooksin need reeglid (ja omapoolsed põhjendused) ka ära, ehk on kellelegi abi:
1) jätsin kohvi ja tee joomise (üsna rumal on pideva kõhulahtisusega vedelikku kaotaval inimesel diureetikume sisse kallata, samuti kohv mõjub ärritavalt sooltele)
Kustuta2) söön IGA PÄEV vähemalt üheks söögikorraks suppi (supileem sisaldab ülitähtsaid rasvu, soolte koostisosi)
3) ei joo MITTE KUNAGI söögi peale. Sellega oli alguses raske harjuda, aga loogika on lihtne: kui ma lükkan vee vms joogiga toitu kiiremas korras sügavale soolde roiskuma, siis ei aita ka mistahes asacol ja minu immuunsüsteemi nõrgendavad preparaadid põletikku ja bakterite vohamist peatada.
4) ei kasuta antibiootikume. Need keeravad ainult mikrofloora tuksi ja parem nuuskan nina kui taastan kalliste probiootikumidega sooles elutsevaid kasulikke bakterikultuure.
5) ei söö kommi ja väldin, või vähemalt üritan vältida rafineeritud suhkruga tehtud maiustusi. (Teatavalt rafineeritud suhkur on loodusliku suhkru kontsentraat, millest on n.ö. välja uhutud sellesama suhkru lagundamiseks mõeldud abiained ja ensüümid. Lisaks organismist kasulike ainete röövimisele saadad seedimata suhkrut soolde käärima)
6) Joon iga päev metsamarja täismahlasid. Lahjendan neid ise kodus veega. Neid leiab ökopoodidest ja neile pole lisatud vett ega suhkrut - metsamarjadest saab metsikus koguses antioksüdante jm looduslikke vitamiine ja mineraale. Just peale selle reegli kehtestamist hakkas mul kõvasti parem. Nii hea, nagu mul pole juba mitu aastat olnud!
7) ei joo piima. See annab kiire ja valusa löögi, sain omad vitsad kiirelt kätte. Samas juustu söön meeletutes kogustes, seal ju 0% süsivedikuid, mille hulka kuulub ka laktoos.
Hetkel teen enda peal järjekordset eksperimenti. Loobusin pool aastat tagasi Imuranist, kuna aasta jooksul see ei olnud mingit efekti andnud. Praegu olen juba poolteist kuud ilma Asacolita - selle raha eest ostan neidsamu täismahlu. Eks näis, kui kaua vastu pean. Tundes ennast ja oma haiguse kulgu pean ausalt öeldes juba sedagi suureks imeks.
Kui midagi muutub, annan teada! Kui pean 1 aasta vastu ilma ravimiteta, annan samuti teada!
Kui keegi soovib suhelda ja oma kogemusi jagada, siis võid kirjutada martinuzzz@hot.ee
Palun ära jäta ühtki ravimit ära, konsulteerimata arstiga! Minu puhul toimiv süsteem ei pruugi toimida teistel inimestel!
Hei! Väga tore, et kirjutasid. :)
KustutaAlustuseks- eraldi eesikeelset foorumit ei ole. On aga olemas crohnsforum.com, kus registreerudes oled automaatselt Estonian Support Groupis ja seal saab eesti keeles suhelda. Olen varem seda kohta maininud ka, peangi ennast kokku võtma ja otsa lahti tegema vist seal.
Need sinu reeglid on küll superhead. Kui tohib, siis ma teeks nendest eraldi postituse, et teised ka neid ilusti näeksid. Kommentaare kõik ei kipu lugema ja nii jäävad kasulikust infost ilma.
Mina eksperimenteerida ei julge. Ausalt öeldes kohanen ma igasuguste muutustega viimasel ajal halvasti ka, seega ega väga midagi muuta tahagi.
Ravimeid ma ise ära ei jätnud. See oli tegelikult lausa konsiiliumi otsus. ;)
Nojah, on teatud eksperimendid, mida ma kahetsen, aga on ka selliseid, mille üle ma olen päris õnnelik, kui mitte uhke. Üldises plaanis võib alati valida 2 positsiooni: rünnak või kaitse. Ma valisin rünnaku, sest siis ma teen otsuseid ise, teisel juhul võetakse otsuseid vastu minu eest. Jah, mõned korrad oli päris ebameeldiv, kui nii võib öelda, aga lõppkokkuvõttes olen ikkagi rahul. Reeglina on ikka nii, et kui sisetunne ütleb, et mingit asja ei tohiks teha, siis see ei valeta, aga samas ei tohi ka kuulamata jätta seda momenti, kui sisetunne ütleb, et mingit asja peaks proovima või muutma, sest ka sellisel juhul sisetunne tihtipeale räägib tõtt.
VastaKustuta